eesti finland latvia russia english
UUDISED VAPRAMÄE VELLAVERE VITIPALU
Millist VVV matkapiirkonda külastad kõige tihedamini?
Vapramäed
Elva-Vitipalu maastikukaitseala
Vellavere matkaradu

[vastused] [arhiiv]

Matkaraja kirjeldus

Vapramäe õpperaja kirjeldus

Vapramäe looduse-õpperaja täispikkus on 10 km, millest Vapramäe maastikukaitsealale jääb 3,5 km. Õpperajad maastikukaitsealal on lahendatud selliselt, et neid oleks võimalik läbida erinevas vanuses matkajatel. Kõige pisematele on lasterada 1,6 km ja jalgrattaga matkajatele rattarada 6,5 km. Iga tulija saab valida just endale huvipakkuva ja võimetekohase retke. Maastikukaitsealal olev raja osa on tähistatud, rattarajale minnes soovitame kasutada lisaks tähistusele ka õpperaja kaarti.

Täispika raja läbimiseks tuleb kindlasti varuda terve matkapäev. Vapramäe maastikukaitsealal oleva raja läbimiseks peaks arvestama koos puhkepausidega 3 - 4 tundi. Lühendatud rajavariandi puhul aga 2 - 3 tundi.

Rattarada on sõidetav 2 - 3 tunniga. Vapramäe raja eri osasid võib läbida ka erinevatel kordadel, avastades iga kord midagi uut.

1. Looduse õpperada algab vana Tartu - Valga maantee Vapramäe peatusest. Sellest, kust sai Vapramäe oma nime on mitmeid legende.
Ühe legendi järgi on Vapramägi endine linnamägi. Linnamäe vanema Vapra nime järgi, mille andnud rahvas talle tema vapruse eest, ongi Vapramägi oma nime saanud.
Teise legendi järgi hakati Vapramäeks kutsuma mäge, kus Kalevipoeg Tõra (koletis, kes elas vees ja kuival, hävitas kalu ja veeloomi) tappis. Mäe keskel on lohk, kus Kalevipoeg pärast võitu puhanud.
Tõenäoliselt on nimi tulnud Vapra talu järgi. Talupoja lisanimi oli Vapper, mis andis hiljem ka Vapramäele nime.
Teed mööda üles minnes jõuame põlismänni ehk hongani.

2. Hong ehk põlismänd - sellise austusväärse nime on andnud meie esivanemad, kes metsast lugu pidasid ja tema sisse näha oskasid, suurtele mändidele, mis võisid olla "metsaisaks" või "metsaemaks". Ajaratas on teinud oma töö ja praegu on nooremate puude vahel esialgsest neljast põlispuust alles viimane 18 meetri kõrgune ja 2,5 meetrise ümbermõõduga põlispuu.

3. Vapramäe lael avaneb vaade metsalagendikule, mille keskseks paigaks on sulglohk e. söll - termokarstiline pinnavorm viimasest mandrijäätumisest, mille tekke põhjustas taanduva jääserva küljest lahti murdunud pangas, mis sulamisel setetesse lohu jättis. Oleme kohas, millel on Vapramäel kõige suurem ajalooline taust.  Vapramäe lael on vanasti peetud rahvapidusid, korraldatud laulupidusid ja suvelaagreid.
1924 aastal peeti siin Nõo kihelkonna esimene laulupäev audirigendi Aleksander Läte juhatusel ja 1926 aasta 16. juunil toimus siin Nõo esimene laulupidu.

4. Kuninga pärna nimesaamisest ja istutamisest on mitmeid legende. Ühe rahvapärimuse järgi olevat see Rootsi kuninga Karl XII istutatud. Teise legendi järgi istutas rahvas pärna Vapramäe linnuse vanema, kelle nimi oli Vapper, hauale. Praeguseks on iidsest puust allesjäänud vaid kännukönt, mille ümber kasvab hulgaliselt järglasi.

Seistes teeristil, mille teerajad sirutuvad kõigi nelja ilmakaare poole, näitab viit Sinililleorgu, mida huvilised võivad külastada. Org on oma nime saanud seal kevadel õitsevate sinilillede rohkusest.

5. Vapramäe reljeef. Vapramäe kõrgeima koha absoluutne kõrgus on 77,7 meetrit ja suhteline kõrgus Elva jõe veepinnast 40 meetrit. Vapramäe nõlvad on üsna järsud, suuremad kalded isegi 25 - 30 kraadi.
Tekkelt kuulub Vapramägi moreenkuhjatisena vallseljakute hulka, koosnedes peamiselt kruusast ja liivast ja on üks osa siinsest kõrgendike süsteemist.

6. Soolapid. Kohates ootamatult kuiva pinnasega mõhnade ja vallseljakute vahele jäävas suletud lohus soolappe, on üllatus suur. Lohu põhjas oleks tegu justkui väikese madalsooga, kus esineb rohkesti turbasammalt ja teisi samblaid. Siia lohku koguneb kevadine lumesulavesi, mille tulemusena on tekkinud nii omapärane ja ootamatu kooslus turbasambla ja kattekolla padjanditega.
Minnes mööda metsarada edasi, tõuseme ühele Vapramäe tippudest.

7. Ristikuused asusid varem Tõravere - Peedu maantee ääres ja olid meie esivanemate puukultuse märkideks. Matuserongi möödumisel lõigati kuuse sisse kadunu mälestuseks, mõnel pool ka selleks, et kadunu ei pääseks koju käima, rist.

8. Kerikmägi. Olemegi jõudnud Kerikmäe, Eesti ühe väiksema linnuse tippu. Kerikmägi on väike järsunõlvaline VI - XI sajandist pärinev linnamägi, mis on mõlemast otsast eraldatud kraaviga.
Peedu Kerikmägi on Eestis üks väiksemaid linnuseid, õuepindala on vaid 650 ruutmeetrit, õuepinna pikkus on 48 meetrit, suurim laius 17 meetrit, loodenõlva kõrgus on 11-12 meetrit, kagunõlva kõrgus 15-16 meetrit. Nõlvade kaldenurk on üsna suur, kõigub 25 kraadi ümber.
Linnuse põhiliseks kasutusajaks on olnud I aastatuhande lõpusajandid. Linnus on maha jäetud XI sajandi paiku.

Kerikmäelt alla laskudes jõuame Elva jõeäärsele luhale, piki jõge Elva poole minnes võib matkahuviline külastada ka Peedu vesiveskit.

9. Elva jõe luhaniit.
Kerikmäelt alla laskudes jõuate Elva jõe äärsele luhaniidule. Niidutaimestiku moodustavad erineva päritoluga valguslembesed rohttaimede liigid, mis olenevalt kasvukoha mullastikust ja veereziimist moodustavad erinevaid niidukooslusi. Tähelepanelik matkaja võib Elva jõe luhaniidult paljude seast ära tunda hapuoblikat, süstjaslehist teelehte, madara liike, aas-kurereha, kerakellukat, tulikat ja piipheina, aas-seahernest, metsharakputke, aaskaerandit, luht kastevart, aasoblikat ja palju teisi.
Tutvunud luhataimedega suundume tagasi Peedu teele ja ületades selle, jõuame taas Vapramäe metsani, jättes mõneks ajaks seljataha Elva jõe.

10. Elva jõgi saab alguse Otepää kõrgustikult Valgjärvest ja voolab 200 meetri laiuses orus. Jõesäng on kogu ulatuses ühtlase laiuse ning sügavusega: 10 - 15 meetrit lai ja kuni 5 meetrit sügav.
Elva jõgi läbib alamjooksul Keeri järve ja Ulila Laugesoo. Kraavide kaudu on Elva jõega ühendatud nii Vissi kui ka Viisjaagu järv. Läbinud 72 kilomeetrit, suubub ta parempoolse lisajõena Suurde Emajõkke. Jõe veevarusid täiendavad mitmed ojad, millest Voika ja Tõravere ojad on vahetult Vapramäe jalamil. Vapramäe juures on jõe sügavust mõõdetud 3,5 meetrit.

11. Kalevipoja tool paistab teisel pool Elva jõge oleval kõrgendikul.
Muistendi järgi läinud Kalevipoeg kord Tõravere jõe äärde, et maha istuda ja jões jalgu ning nägu pesta. Ta oli nii suur, et ühel jõekaldal istudes võis jalad panna teisele kaldale. Tema raskuse tõttu jäänud ühele kaldale istumise ase, teisele poole jõge, Vapramäe metsa, kaks jalajälje lohku. Kahjuks on raudtee ehitamisega Kalevipoja istet küll rikutud, kuid istekoha vormid on tajutavad.

12. Hundikuristik. Millegipärast on rahvas sellisena hakanud kutsuma kohta, kus loodus näitab selgelt oma jõudu ja vastupidavust. Jõevool on uuristanud kallast ja puu on enda elushoidmiseks toetanud end juurtele, seistes seal kui vaatamisväärsus - kindlalt ja kõikumatult.

13. Vapramäe talutares asus viiskümmend aastat tagasi Sohi metsavahikoht, mida tema maa ja elumaja väikeste mõõtmete tõttu ka Sohisaunaks kutsuti. Nüüdseks kutsutakse kohta Vapramäe perekohaks. Jõe kaldal näeb matkaja kooguga kaevu.

14. Hiinlaste haua tekkimislugu on rahvasuus mitmeti levinud, kuid tegelikult maeti Vapramäe jalamile kaks hiina rahvusest punaarmeelast, kes ründasid Eesti Vabadusvõitlejate soomusrongi Voika raudteesilla juures ja langesid 16. jaanuaril 1919 aastal.

15. Imepisikesel lagendikul võib teha väikese peatuse, et vaadata alla jõele, nautida vaikust, kuulata veevulinat ja tutvuda veetaimestikuga, millest enimtuntavad on varsakabi ja kollane vesikupp.

16. üks vanemaid ühendusteid Eestis. Siinsamas, üle tee asuva Tõravere veski ja kunagise kõrtsi vahel toimus 8. novembril 1558 aastal Liivi sõja üks lahingutest. Liivi ordu valikväed, keda juhtis ordumeister Gottard Kettler, saavutasid Vene vägede üle võidu. Võit oli siiski väikesekaaluline, sest talve saabudes oli enamus vene vägedest juba Eestimaalt lahkunud. Vana maanteesild on ehitatud 1956-57 aastal. Uue maanteesilla taha jääb Tõravere veskikoht, millest vanim teade on aastast 1582.
Siin lõpeb rajaosa, mis jääb Vapramäe maastikukaitsealale.

17. Kivimürakatest laotud endine magasiait seisab kui tumm tunnistaja tänase ja möödunu piiril. Politsei käsul tuli kõik tolleaegsed suurehitised tulekindlatena, s.t. kivist, ehitada. Alates 1874 aastast andis mõisa magasiait, milles hoiti varuvilja, ümberkaudsetele talumeestele viljalaenu. 1905 aasta revolutsioonisündmuste ajal kasutati Meeri magasiaida keldrit ülestõusust osavõtnute kinnihoidmiseks, kõrval asuvas Meeri vallamajas toimus aga kohtumõistmine ning õuel peksmine.

18. vaade Vapramäele ja ka kaugemale, Kagu - Eestile iseloomulikule lainjale reljeefile. Selja taha üle maantee jääb Tõravere, tuntud-teatud täheteaduse keskus. Maastiku ilu ja kosmose avarused - Vapramägi ja Tõravere elavad koos nagu kaks head sõpra.
Observatooriumi ehitustööd algasid 26. mail 1958 aastal, s.o.150 aastat pärast Tartu tähetornile nurgakivi panekut. 1963 aastal valmis uus kolmekorruseline peahoone ja 14. septembril 1964 aastal avati pidulikult kogu kompleks, mis praegu kannab Tartu Observatooriumi nime.

19. Tõravere oja, mis saab alguse suurest Karujärvest ja on praegu suuremas osas õgvendatud ja süvendatud. Rahvasuus kutsutakse oja ka Nabaojaks, Nõo ja Timuski ojaks. Viimane nimetus on tulnud samanimelise talu järgi, mille maid läbib oja alamjooks. Nabaoja nimetus tuleneb rahvasuu andmetel oja nabaväädikujulisest põhifiguurist.

20. Voika oja, mis asub laugjate veerudega Voika ürgorus (laius 750 meetrit) ja moodustab ühtse süsteemi suurte Elva ja Tatra ürgorgudega ning on Elva jõe parempoolne lisajõgi. Voika oru suubumiskohal Elva ürgorgu paikneski aastal ennevanasti Tõravere küla.

21. Vapramäe koobas e. Tiirikese allikas, mis asub raudtee ääres, Vapramäe jaamast 0,5 kilomeetrit Tartu poole. Oru nõlvalt voolab alla väike allikanire vooluhulgaga umbes 0,5 l/s ja suubub lähedal asuvasse Voika ojja. Allikaveega saab teeline ka janu kustutada.
Allikas ise asub 5 meetri pikkuses tunnelilaadses koopas, mis on tekkinud Aruküla lademe liivakivi kihtidesse. Selle ava ja eesosa on nii suur, et maa alla saab minna mitu sammu, ainult veidi küürutades. Tagapool läheb koobas järjest kitsamaks ja madalamaks. Põhi on allikaveest üle ujutatud.

22. Jaagupi tarandkalme
I - V sajandil, Rooma impeeriumi õitse- ja langusajal on Eestis surnuid maetud tarandkalmetesse. Jaagupi kivitarandkalmistu on üks seda liiki muistsete kalmehitiste suurimaid ja tüüpilisemaid esindajaid, mis on ehitatud suurtest raudkividest. 

23. Voika veski. Esimesed teated veski olemasolust on aastast 1684 ning pärimuse järgi töötab praegu möldrina neljateistkümnes põlv Voikasid.

24. Kabelimägi. Rahvasuu jutustab, et vanasti, juba enne põhjasõda, olnud see vanade eestlaste matusepaigaks. Just matmise tagajärjel on ta mäeks muutunud, enne olnud ta ainult veidi kõrgem koht. 

25. Suurekingu nõlv, kust avaneb suurepärane vaade ümbruskonnale. Siit Vapramäele vaadates näeb kõige ilmekamalt, et Vapramägi on oma põhiplaanilt kolme kõrgema tipuga seljandik.

26. Raja lõpp-punkt, kust rongiga on hõlbus pääseda Tartusse või Elvasse. Siit võib tagasi minna ka raja alguspunkti, või matkata veelgi edasi ja külastada Tartu Observatooriumi. Edasi minna on lihtne, sest observatooriumi kuplid on kaugele näha.

printerisõbralik versioon printerisõbralik versioon
viimati toimetatud: 18. 05. 2006. 00:36
  1283992 külastajat /al. 22.08.06 sihtasutus@vvvs.ee VVVS 2002 - 2006 ©